Mitmekihilistest laminaatidest pakendite tootjad on seni pidanud oma tootmisega seotud jäägid utiliseerima. Seda seetõttu, et trükitud PET-PE kilesid ei peeta taaskasutatavaks. Hea uudis on see, et õige puhutud kiletehnoloogia abil saavad tootjad võimatut võimalikuks teha ja kasutada oma trükitud laminaatidelt saadud lõikeid väärtusliku toorainena.
Nii toidu- kui ka mittetoidusektoris pakitakse nüüd lugematu arv esemeid püstisetesse kottidesse – näiteks seep, pähklid või smuutid. Klassikaline materjalikombinatsioon selliseks pakendiks on PET/PE. Kaks kilet toodetakse eraldi ja seejärel liidetakse kokku. Kuigi nendes mitmekihilistes laminaatides olev PET tagab hea jäikuse ja välimuse, toimib PE tihenduskilena – kombinatsioon, mis tagab suurepärase funktsionaalsuse, kuid on ringlussevõtu jaoks problemaatiline: kuigi tänapäeval töötlevad tootjad tavaliselt oma monomaterjalist kilede tootmisega seotud jäägid otse tagasi tagasi. ekstrusiooniprotsessis ei ole see PET/PE komposiitide puhul võimalik. Selle tulemusena lähevad tööstusele kaduma suured materjalikogused. Nende postindustriaalsete jäätmete ringlussevõtu takistused on peamiselt järgmised:
Taaskasutustõke 1: PET ja PE on keemiliselt kokkusobimatud
PET ja PE käituvad keemiliselt samamoodi nagu vesi ja õli. Materjali uuesti sulatamisel homogeense segu saamiseks, mis on vältimatult vajalik kile väljapressimiseks, pole lihtne.
Taaskasutustõke 2: pakend on prinditud
Prügijäätmed, mis tekivad edasisel töötlemisel valmispakendiks, trükitakse tavaliselt trükivärvidega, mis koosnevad väga erinevatest komponentidest, nagu värvipigmendid, lisandid ja erinevad sideained. Mõned neist elementidest eralduvad ekstruuderis sulamise ajal. See on stabiilse ekstrusiooni probleem – kile tekivad mullid ja augud. Trükikilele, olenemata toorainest, kehtib seega põhimõtteliselt järgmine: ühe kruviga ekstruuderis võib seda materjali lisada maksimaalselt 20 protsenti taaskasutatud sisuna.
