Keemiliste kiudude ajalugu sai alguse 19. sajandi lõpus esimeste poolsünteetiliste või regenereeritud materjalidega (van Oosten 2002) ja kuigi täielikult sünteetilised polümeerid töötati välja 20. sajandi alguses, on paljud tänapäeval laialt levinud kiud. täielikult ära kasutatud alles 1960. ja 1970. aastatel. Isotaktiline polüpropüleen oli 1960. aastate algusest edukas tänu Ziegleri ja Natta poolt 1954. aastal välja töötatud uutele polümerisatsiooni katalüsaatoritele (Brydson 1999). Sellest sai oluline plast, mida kasutatakse mitmesuguste tootmisprotsesside kaudu paljudes erinevates vormides ja rakendustes. Suurt osa PP-st kasutatakse kiududes kangaste, polstri ja vaipade koostisosana. Paljud tööstuslikud kasutusalad hõlmavad köied, kootud ja lausriie ning tugevdusi.
Alates 1980. aastatest on selle polümeeri tootmine, tarbimine ja kasutusalad suurenenud tänu veelgi tõhusamate katalüsaatorite rakendamisele ja omaduste parandamisele ning tänapäeval on PP kõige levinum kiud, mida kasutatakse kogu maailmas. PP kasulikkus sõltub selle omaduste säilimisest pikema kasutusea jooksul. Näiteks pehmetes tingimustes säilitab stabiliseerimata PP oma omadused pikka aega. Kuid enamiku rakenduste puhul toimub kokkupuude kuumuse ja valgusega, mis kiirendab oksüdatiivset lagunemist. Omadused, mille tõttu PP-d kasutatakse laialdaselt kiuna, ei takista kiu riknemist aja jooksul, kui see puutub kokku päevavalguse ja UV-kiirgusega (Lemaire et al. 1988).
